Kolmas poolaeg

Suvel 30. sünnipäeva tähistanud Frank Liivak vaatab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ tagasi aegadele, kui teda peeti lapstähena vaat et terve Eesti jalgpalli päästjaks. Üheksase poisiklutina Hollandisse kolinud ja Amsterdami Ajaxi proovitreeningutelgi osalenud noormees siirdus Itaalia suurklubisse Napoli. „Tundsin, et mul lasub kogu tähelepanu. See surve oli päris meeletu. Kogu aeg oli „Liivak, Liivak, Liivak“. Kindlasti ei mõjunud see mulle hästi,“ tunnistab Liivak nüüd. „Hullem veel: mulle oli noorena eriti tähtis, mida inimesed minust arvavad. Tahtsin kõigile meeldida. Mõtlesin, et päästangi Eesti jalgpalli ära!“ Eestis muutus ta paljude jaoks aga lausa pilkeobjektiks, kui julges välja öelda, et tema vastu tunnevad huvi Hollandi (noorte)koondised. „Olin noor. Kõik, mis pähe tuli, selle välja ka purskasin. Hollandist oli tõesti huvi, aga see ei tähenda, et olnuks reaalset valikukohta Eesti ja Hollandi vahel. Eesti koondis on mulle alati olnud üks ja ainus, kõige tähtsam. Pean end lausa Eesti patrioodiks.“ Paraku jäi loodetud suur läbilöök tegemata. „Olin 25-26aastane, kui kehastusin pidevalt iseenda psühholoogiks. Sain aru, et pean teatud mõtetest lahti laskma. Aga seda teha ei ole üldse nii lihtne. Sellega läks ikka omajagu aega. Kui see rahu ja leppimine tuli, et ma ei saavuta oma eesmärke, läks enesetunne ikka kõvasti kergemaks,“ kirjeldab nüüdseks kogenud pallur sisevõitlusi iseendaga. „Täna saan öelda, et ärkan igal hommikul õnneliku inimesena.“ Olgugi et suured soovid jäid püüdmatuks, naudib Liivak elu Levadias, rekordiliselt vara võidetud meistritiitlit ja üle tüki aja Eesti koondisse pääsemist täiel rinnal. Tõestusena sellest sõlmis ta äsja Levadiaga karjääri pikima, kolmeaastase lepingu. „Mul oli pakkumine ka Iirimaalt. Aga tundsin, et välismaale minek lihtsalt välismaale mineku pärast ei tundunud mulle enam huvitav. Kui minna, siis ses vanuses juba raha teenimise eesmärgil. Praegu motiveerib mind palju rohkem võimalus teha Levadiaga Euroopas midagi suurt.“ Head kuulamist!

Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Maksim Paskotši käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ rääkimas enda karjäärist ja sellest, kuidas olla mentaalselt tugev, et survele vastu seista. Pühapäeval ehk päev pärast Luksemburgi 1 : 0 alistamist salvestatud episoodis rääkisime alustuseks pisut eelmisest õhtust ja Eesti koondisest tervikuna. Seejärel vaatasime tagasi Paskotši karjäärile - miks temal õnnestus akadeemiast teha tugev samm meeste jalgpalli, kuid paljudel teistel pole see nii hästi välja tulnud? Pikemalt peatume vaimsel poolel: mis moodi Paskotši mänguks valmistub ja kui oluline see tema jaoks üldse on? Ideaalis algab üks koondisemängu päev tema jaoks kirikus ja bussiga mängule sõites on ta valmis juba kasvõi sõtta minema. Paskotši avaldadab ka karjääri valusaima koondisemängu, kus ta liiga vara liiga tugevalt põles. Seejärel räägib Paskotši luhtunud üleminekutest Prantsusmaa liigasse ja vaatab lõpetuseks ette tulevikule: tema eesmärk on alati olla parim ja nii soovib ta üle teha ka Ragnar Klavani karjääri.

Kui kõik läheb nii nagu tundub, tõuseb Tartu Welco järgmiseks hooajaks Premium liigasse ja Eesti jalgpallis nähakse kahe kümnendi järel Tartu derbit. Nii käis Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg" Welco asju lahkamas klubi tegevjuht Edgar Leht. Esiteks räägime olevikust ja minevikust ehk miks on tänavu läinud nii hästi ja millised mõõnad üle on elatud? Seejärel pisut Tartu derbist, selle tähtsusest ja rivaliteedist Tammekaga. Kuivõrd Welco fännid on üle Eesti kuulsad, vestleme ka tribüünil toimuvast ja sellest, miks on Raadil asjad nii mitte naa. Leht tunnistab, et publiku kaasamisega tuleb teha sihipärast tööd ning numbrite õhku täis ajamine – nagu Eestis endiselt praktiseeritakse – pole okei. Lõpetuseks ka tulevikust: kui Welco peaks tõesti Premium liigasse tõusma, siis kas klubi on selleks valmis? Mida on veel vaja teha ja kui palju saab ta paotada koosseisuplaanidest? PS! Kui 5MIINUSE räppar Korea siia satub, siis Welco soovib tema ära antud MMi palle tagasi saada.

Eesti jalgpallikoondise abitreener Joel Indermitte tunnistab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, et igavesti ta „parema käe“ rolli jääda ei soovi. „Ma ei ole selline vend, kes kavandaks oma tulevikku ette. Aga tegelikult arvan, et olen peatreeneri tööks valmis,“ ütleb kaheksa aastat – esmalt FC Floras ja nüüd Eesti koondises – Jürgen Henni abimehena töötanud Indermitte. Indermitte räägib põhjalikult sellest, millist jalgpalli peaks Eesti koondis(ed) mängima ja miks ei saa väikese riigi lahendus olla alati lihtsalt sügaval kaitses kannatamine. Juttu tuleb ka paari aasta tagusest Florast lahkumisest ning sellest, miks kauane klubi ei näinud teda peatreeneri ametis. „Ootamatu. Ja kindlasti valulik,“ tunnistab ta Flora toonast otsust meenutades. Kuid lisab samas: „Aga ma ei pea viha. See on osa jalgpallist.“ Väga erinevate Eesti koondiste juures (erinevates rollides) tegutsenud 33aastane Indermitte avaldab veendumust, et me ei tohi ka keerulisema karakteriga mängijaid lihtsalt kõrvale jätta. „Meil ei ole Eestis selleks lihtsalt ruumi,“ leiab ta ning nimetab klubi ja koondise juhendamist justkui „erinevateks spordialadeks“. Kui aga küsida, kas ta eelistaks tulevikus Eesti koondise või mõne välisklubi peatreeneri ametit, tuleb Indermittelt kiire ja kõhklematu vastus: „Kindlasti Eesti koondis! Ma olen suur Eesti fänn!“

Täpselt aasta Tartu Tammeka jalgpalliklubi presidendina tüürinud Kaarel Kiidron mõistab täielikult neid, kes on vaat et igikestvalt Tammekat kritiseerinud. Kiidroni põhitöö on ta enda asutatud ettevõtte juhtimine, Tartu Tammeka tegemistesse käe külge panemistnimetab ta „väga kõrgetasemeliseks vabatahtlikuks vastutuseks“. Õhtulehe jalgpalli taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ tunnistab Kiidron, et Tammekas jäeti varasematel aastatel mõndagi tegemata. „Kui kvantiteet on olemas, aga kvaliteeti ei tule, siis järelikult on midagi tehtud valesti,“ ütleb klubi president otsekoheselt. „Tartlased ja lõuna-eestlased tahavad tunda uhkust Tartu ja Lõuna-Eesti üle. Tallinnast parem olemine pakub selleks väga hea võimaluse,“ räägib Kiidron. „Meie eesmärk onastuda Eesti tippklubidele üha tugevamalt kandadele ning seejärel olla juba ise järjepidevalt tipus. Nii meie endi, meie toetajate kui ka publiku selge soov on,et Tammeka tuleks suurde mängu. See tähendab medali võitmist. Aga see eeldab mõtteviisi muutust – ka esindusmeeskonnas.“ Samas möönab ta: mõned sponsorid ootavad esmalt tulemust. „Öeldakse: kõigepealt tuleb muna muneda ja siis võite uuesti tulla ukse taha kaagutama. Meie endi jaoks võrdubki see muna medalivõiduga.“ Kiidron kirjeldab, millisena näeb Tartus – kus teadupärast Eesti tippu kuuluv korvpalli- ja võrkpalliklubi – võitlust mammona nimel. Ja sedagi, kas ootab või ei oota „väikestvenda“ Tartu Welcot jalgpalli meistriliigasse. Kiidroni suust kõlavad palju muu hulgas järgmised mõtteivad: · Eesti jalgpall peaks mõtlema, kas ja kuidas muutuda välisinvestoritele praegusest avatumaks; · tal on Tartus veel piisavalt tegemist ja tõestamist ning mistahes rollis Eesti jalgpalli juhtimisele käe külge panemine ei ole tal seni isegi mõttesse tulnud; · Tammeka on leegionäride värbamisega tänavu õnnestunud, aga nende ega ka ühegi kodumaise mängija ostmiseks pole seni piiri tagant ühtegi pakkumist tulnud; · ainsaks jäänud Eesti A-koondise maavõistluses püüdis ta tegutseda palliga liiga julgelt, milleks isegi kogenumad meeskonnakaaslased polnud valmis.